Retsensioon

Valisin retsenseerimiseks Mihkli virtuaalse õpimapi.

Kõik teemad olid blogis kajastatud ja neid oli mõnus lugeda, sest kirjastiil oli väga lugejasõbralik. Enamasti oli keelekasutus korrektne, kuid postitustes tuli ette ka slängi, kõnekeelseid väljendeid, smile'e jms, kuid mind see ei häirinud, pigem muutis lugemise just toredamaks. Viitamist ei täheldanud, kuid kuna postitused olid kõik küllaltki oma loomingu pealt üles ehitatud, siis ei osanud sellest ka puudust tunda. Kui ehk siis oleks võinud viidata piltidele, mis olid võetud illustreerimiseks internetist, mitte ei olnud tegemist enda screenshot'i või ekraanivideoga. Õpimapi kujundus oli lihtne ja pigem väheste värvidega (valge, hall, must), kuid kuna tegemist on blogspot keskkonnaga, siis ega siin vist väga ägeda kujundusega hiilata ei saagi. Selles mõttes pluss punktid, et kuna värvigamma oli siuke rahulik, siis ei häirinud see lugemisel silma ja polnud liiga kirev, kuid mingi üks värv oleks võinud ilu pärast ikkagi rohkem olla. Samuti blogspot'i keskkonna viga on vist see, et postitustest ei tule mingit menüü laadset toodet kuhugi lehekülje serva, vaid vanemate postituste leidmiseks peabki lihtsalt kerima. Selle koha pealt polnud õpimapp väga lugejasõbralik. Samuti oli tarvis terve postituse nägemiseks postitus eraldi lahti võtta (samas lühendas see kerimise aega, kui oli tarvis otsida mõnd vanemat postitust). Mulle meeldis, et pea iga postituse sees oli midagi isiklikku. Mihkel oli suutnud enda kogemustega seostada põhimõtteliselt kõik teemad ja see tekitas hoopis suurema lugemisisu. Teemade puhul oli ta osanud leida nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi, mis näitab head analüüsivõimet ja ajendab ka lugejat rohkem asjale erinevatest vaatenurkadest vaatama. Kuna Mihkel on IT-valdkonnas päris pädev, siis teadis ta enamikest teemadest juba isikliku kogemuse põhjal päris palju ja juurde õpitut ei olnud just kamaluga, aga sellegipoolest nägin, et ka tema oli leidnud enda jaoks mõne uue keskkonna, mida kasutada ja proovida või arendanud enda soiku jäänud oskusi mõnes vallas, millega ta varem juba tegelenud oli. 

Ühesõnaga, natuke rohkem värvi ja järgmiseks korraks mõni teine keskkond (kuigi ma ei tohiks tegelikult seda öelda, sest kasutasin ise ka blogspot keskkonda, ups), aga muidu väga vahva ja lugemishuvi äratav blogi, mis täis pakitud kogemusi isiklikust elust. Aitäh, Mihkel!

via GIPHY

Õpimappi tutvustav video

 

Virtuaalreaalsus ja asjade internet

Video sellest, kuidas virtuaalreaalsus meie aju trikitab:

Virtuaalreaalsust saab kindlasti ära kasutada pea igas õppeaines. Kuna järjest enam keskendutakse just probleemipõhisele ja uurimuslikule õppele, siis on VR hea võimalus, kuidas õpilasi kindlatesse situatsioonidesse panna. Eestikeelset õppematerjali kui sellist väga palju veel ei ole, kuid olen kindel, et see samuti järjest areneb ja üsna pea on võimalus seda tundides laiemalt kasutada. Samas tuleb kindlasti õpilastele selgeks teha ka täpselt see, kuidas VR töötab ja kuidas see meie aju trikitab, millised võivad olla ohud. 

TED Talk asjade internetist:

Asjade internetti saab hästi ära kasutada klassiruumi õppimissõbralikumaks muutmisel - konditsioneer ja ventilatsioon, tulede intensiivsuse reguleerimine, ruloode/kardinate reguleerimine, niiskuse tase jms, see hoiab ka palju aega kokku, sest õpetaja ei pea ise lülitite juurde kepsutama. Samuti annab see võimaluse jälgida õpilaste tegutsemist reaalajas ja neid hoomata kui näiteks tehakse õuesõpet ja kogu klass on kuskil laiali. 

TÜ arvutimuuseum ja virtuaalmuuseumid

 Kuna hetkel päriselt muuseumis käia ei saa, siis oli meie ülesandeks külastada Tartu Ülikooli arvutimuuseumi kodulehte. Leidsin sealsete piltide hulgast ka meie pere esimese arvuti - Microlink PC. Ega kui pilti poleks juures olnud, siis nime järgi poleks küll ära tundnud, sest oli ise alles nii väike. Aga vahva äratundmisrõõm oli küll, tundsin isegi seda sisse lülitamise nuppu enda sõrme all ja kuulsin peas häält, kuidas CD-plaadi alus arvutist välja tuli ja sisse tagasi läks. See arvuti oli meil päris pikalt ja mäletan, et ka mu esimene arvutimängi Sims plaat läks tööle just selles arvutis. Oeh, mälestused...

  Tegemist on siis nagu öeldud Microlink PC-ga, mille tootmist alustati aastal 1999, aasta pärast minu sündi. Mis on eriti lahe, on see, et Microlink on Eesti IT ettevõte, mis loodi 1999.aastal Tallinnas Rainer Nõlvaku ja Hanno Haameri poolt. See sama ettevõtte on ka Delfi ,,ema". Konkreetse arvuti enda kohta ma palju infot ei leidnud kahjuks, nii et lisan siia väljavõtte TÜ arvutimuuseumi kodulehelt. 

VIRTUAALMUUSEUMID

Kui TÜ arvutimuuseumi puhul oli tegu lihtsalt kodulehega, kus on võimalik näha ka eksponaatide pilte ja lühikesi kirjeldusi, siis maailmas on palju ka virtuaalmuuseume, mille puhul saab teha tuuri terves muuseumis video vahendusel ja näha päriselt ka muusemi sisemust, mitte ainult eksponaate. Põhimõtteliselt oled muuseumis, aga samal ajal oled tegelikult kodus. Veider, aga samas tore, et selline võimalus on juba päris mitme muuseumi puhul olemas. Nii on võimalik külastada ka mõne teise riigi muuseume kodust lahkumata. Samas ei ole see ikkagi samaväärne päris külastusega, kuid hea, et selline võimalus on olemas, eriti praeguse pandeemia ajal, kui reisida väga ei saa ja paljudes riikides on muuseumid üldse suletud. Vaadates Youtube'i videoid tekkis aga mul alati tunne, et oleks võibolla tahtnud hoopis teises suunas tol hetkel ,,vaadata", aga liikuma peab nii nagu kaamera on seda teinud. Tore oli aga näha täiesti inimtühja Versailles'i lossi, kui ise seal käisin, olid kõik ruumid rahvast paksult täis ja nii mõnelegi kohale ei saanudki üldse ligi. 

Kui nüüd aga mõelda, et kuidas TÜ arvutimuuseumist teha virtuaalmuuseum, siis kindlasti võiks seal olla eksponaatide juures audiogiid (nagu Eesti Loodusmuuseumi virtuaalmuuseumis), aga seda lisaks infotahvlile, et inimesel oleks võimalus kas lugeda või kuulata. Virtuaalmuuseumis liikumine võiks olla võimalikult sujuv. Äkilised liikumised ja pidevalt enda õiges suunas keeramine muutub päris kiiresti tüütuks ja ebamugavaks. Osade eksponaatide juures võiks olla ka mõni mäng või võistlus, mille kaudu infot saada, mitte lihtsalt infotahvel või audiogiid. See muudaks muuseumikülastuse mängulisemaks ja lõbusamaks. 

Liitreaalsus

 Liitreaalsus kõlab väga keerulise ja tulevikulisena (jällegi, see pole tegelikult sõna, aga mis seal ikka). Aga minu suureks üllatuseks, oli sellise lihtsama liitreaalsuse koostamine väga kerge ja kiire. Minu liitreaalsust saab näha, kui skännida UniteAR app-iga või veebilehel https://web.unitear.com/ see pilt: 

Liitreaalsust annaks koolis kasutada absoluutselt igas tunnis. Õpilastele oleks see võimalus teha on ettekandeid uut ja huvitavat moodi. Õpetajale annaks see võimaluse anda ka kodustele õpilastele ülesandeid, kus and peavad midagi esitlema. Samuti on see hea viis nende õpilaste puhul, kes väga kardavad esineda või üldse inimeste ees rääkida. Samas, mis see aga sellisel puhul ära võtab, on see inimlik kontakt - sa võid küll pildi skännides kuulda kellegi häält või näha temast videot, aga see ei asenda päriselt inimesega samas ruumis olemist. Ehk siis nagu tehnoloogiaga ikka - kõik on tore, uudne, huvitav ja kasulik, kuniks sellega üle piiri ei minda. 

Testi koostamine veebis

Selle nädala ülesandeks oli koostada veebitest. Kasutasin selleks Google Forms keskkonda. Nagu minu H5P ülesannegi, oli ka test vetikate kohta. https://forms.gle/8znsZSwrPoU9CxDB8 

Mis mulle selle keskkonna juures meeldis oli see, et väga lihtne oli lisada uusi küsimusi ja vastusevariante. Ka lõpuks testi vaates on kõik hästi konkreetne ehk Google Forms keskkonna testi ise täita on samuti mõnus. 

Mis aga oleks võinud olla natuke nähtavamal kohal või paremini välja toodud on õige vastuse ära märkimine ja vastustele tagasiside andmise võimalus. Läks natuke aega enne, kui taipasin, et pean midagi muutma kogu testi seadetes, et saaksin igale küsimusele märkida ka õige vastuse ning anda tagasisidet. 

Samuti leidsin, et iga küsimuse puhul ei saa ma panna õiget või valet vastust ja punkte, sest kõik sõltub sellest, mida õpilane mulle sinna kirjutab või kuidas oma arvamust avaldab. Seetõttu on pooled küsimused minu testis vastuste, tagasiside ja punktidega, aga pooled ilma. 

Kuigi olin just ühes koolis kuu aega asendusõpetaja, siis lõpus kontrolltöid koostades ei tulnud mulle pähegi, et võiks kontrolltöö Google Form keskkonnas teha. See oleks oluliselt mu töövaeva kontrollides vähendanud. Kindlasti võtan selle variandi endaga kaasa, sest usun, et veebipõhist õpet hakatakse ka tulevikus ühe rohkem rakendama. 

3D-modelleerimine

 Meie uueks ülesandeks oli ise midagi veebis 3D modelleerida. Kasutasin selleks veebilehekülge https://3dc.io/app/ ja tegin enda arvates küllaltki edukalt auto:

Ma polnud kunagi varem millegi sellisega kokku puutunud ja tegelikult oli päris vahva asjatamine. Lastele kindlasti meeldiks koolis seda teha. Bioloogiaõpetajana kindlasti kasutaksin seda ja ka 3D printimist erinevate elundkondade teema juures näiteks või rääkides pärilikkusainest. Samamoodi saaks seda kasutada ka lihtsalt loova ülesandena, et tutvustada õpilastele erinevaid võimalusi. Kuigi tänapäeval paljudes koolides seda juba tehakse, siis kindlasti on õpilasi (nagu ka mina ise), kes ka ülikooli jõudnuna pole kunagi midagi sellist teinud. See on hea näide, et arvutis mässamine võib tegelt päris tore olla. Eriti kui näiteks saaks parimad modellatsioonid (ma pole kindel et see on sõna) ka hiljem välja printida. Süvendaks kindlasti õpilaste huvi tehnoloogia vastu.