Retsensioon

Valisin retsenseerimiseks Mihkli virtuaalse õpimapi.

Kõik teemad olid blogis kajastatud ja neid oli mõnus lugeda, sest kirjastiil oli väga lugejasõbralik. Enamasti oli keelekasutus korrektne, kuid postitustes tuli ette ka slängi, kõnekeelseid väljendeid, smile'e jms, kuid mind see ei häirinud, pigem muutis lugemise just toredamaks. Viitamist ei täheldanud, kuid kuna postitused olid kõik küllaltki oma loomingu pealt üles ehitatud, siis ei osanud sellest ka puudust tunda. Kui ehk siis oleks võinud viidata piltidele, mis olid võetud illustreerimiseks internetist, mitte ei olnud tegemist enda screenshot'i või ekraanivideoga. Õpimapi kujundus oli lihtne ja pigem väheste värvidega (valge, hall, must), kuid kuna tegemist on blogspot keskkonnaga, siis ega siin vist väga ägeda kujundusega hiilata ei saagi. Selles mõttes pluss punktid, et kuna värvigamma oli siuke rahulik, siis ei häirinud see lugemisel silma ja polnud liiga kirev, kuid mingi üks värv oleks võinud ilu pärast ikkagi rohkem olla. Samuti blogspot'i keskkonna viga on vist see, et postitustest ei tule mingit menüü laadset toodet kuhugi lehekülje serva, vaid vanemate postituste leidmiseks peabki lihtsalt kerima. Selle koha pealt polnud õpimapp väga lugejasõbralik. Samuti oli tarvis terve postituse nägemiseks postitus eraldi lahti võtta (samas lühendas see kerimise aega, kui oli tarvis otsida mõnd vanemat postitust). Mulle meeldis, et pea iga postituse sees oli midagi isiklikku. Mihkel oli suutnud enda kogemustega seostada põhimõtteliselt kõik teemad ja see tekitas hoopis suurema lugemisisu. Teemade puhul oli ta osanud leida nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi, mis näitab head analüüsivõimet ja ajendab ka lugejat rohkem asjale erinevatest vaatenurkadest vaatama. Kuna Mihkel on IT-valdkonnas päris pädev, siis teadis ta enamikest teemadest juba isikliku kogemuse põhjal päris palju ja juurde õpitut ei olnud just kamaluga, aga sellegipoolest nägin, et ka tema oli leidnud enda jaoks mõne uue keskkonna, mida kasutada ja proovida või arendanud enda soiku jäänud oskusi mõnes vallas, millega ta varem juba tegelenud oli. 

Ühesõnaga, natuke rohkem värvi ja järgmiseks korraks mõni teine keskkond (kuigi ma ei tohiks tegelikult seda öelda, sest kasutasin ise ka blogspot keskkonda, ups), aga muidu väga vahva ja lugemishuvi äratav blogi, mis täis pakitud kogemusi isiklikust elust. Aitäh, Mihkel!

via GIPHY

Õpimappi tutvustav video

 

Virtuaalreaalsus ja asjade internet

Video sellest, kuidas virtuaalreaalsus meie aju trikitab:

Virtuaalreaalsust saab kindlasti ära kasutada pea igas õppeaines. Kuna järjest enam keskendutakse just probleemipõhisele ja uurimuslikule õppele, siis on VR hea võimalus, kuidas õpilasi kindlatesse situatsioonidesse panna. Eestikeelset õppematerjali kui sellist väga palju veel ei ole, kuid olen kindel, et see samuti järjest areneb ja üsna pea on võimalus seda tundides laiemalt kasutada. Samas tuleb kindlasti õpilastele selgeks teha ka täpselt see, kuidas VR töötab ja kuidas see meie aju trikitab, millised võivad olla ohud. 

TED Talk asjade internetist:

Asjade internetti saab hästi ära kasutada klassiruumi õppimissõbralikumaks muutmisel - konditsioneer ja ventilatsioon, tulede intensiivsuse reguleerimine, ruloode/kardinate reguleerimine, niiskuse tase jms, see hoiab ka palju aega kokku, sest õpetaja ei pea ise lülitite juurde kepsutama. Samuti annab see võimaluse jälgida õpilaste tegutsemist reaalajas ja neid hoomata kui näiteks tehakse õuesõpet ja kogu klass on kuskil laiali. 

TÜ arvutimuuseum ja virtuaalmuuseumid

 Kuna hetkel päriselt muuseumis käia ei saa, siis oli meie ülesandeks külastada Tartu Ülikooli arvutimuuseumi kodulehte. Leidsin sealsete piltide hulgast ka meie pere esimese arvuti - Microlink PC. Ega kui pilti poleks juures olnud, siis nime järgi poleks küll ära tundnud, sest oli ise alles nii väike. Aga vahva äratundmisrõõm oli küll, tundsin isegi seda sisse lülitamise nuppu enda sõrme all ja kuulsin peas häält, kuidas CD-plaadi alus arvutist välja tuli ja sisse tagasi läks. See arvuti oli meil päris pikalt ja mäletan, et ka mu esimene arvutimängi Sims plaat läks tööle just selles arvutis. Oeh, mälestused...

  Tegemist on siis nagu öeldud Microlink PC-ga, mille tootmist alustati aastal 1999, aasta pärast minu sündi. Mis on eriti lahe, on see, et Microlink on Eesti IT ettevõte, mis loodi 1999.aastal Tallinnas Rainer Nõlvaku ja Hanno Haameri poolt. See sama ettevõtte on ka Delfi ,,ema". Konkreetse arvuti enda kohta ma palju infot ei leidnud kahjuks, nii et lisan siia väljavõtte TÜ arvutimuuseumi kodulehelt. 

VIRTUAALMUUSEUMID

Kui TÜ arvutimuuseumi puhul oli tegu lihtsalt kodulehega, kus on võimalik näha ka eksponaatide pilte ja lühikesi kirjeldusi, siis maailmas on palju ka virtuaalmuuseume, mille puhul saab teha tuuri terves muuseumis video vahendusel ja näha päriselt ka muusemi sisemust, mitte ainult eksponaate. Põhimõtteliselt oled muuseumis, aga samal ajal oled tegelikult kodus. Veider, aga samas tore, et selline võimalus on juba päris mitme muuseumi puhul olemas. Nii on võimalik külastada ka mõne teise riigi muuseume kodust lahkumata. Samas ei ole see ikkagi samaväärne päris külastusega, kuid hea, et selline võimalus on olemas, eriti praeguse pandeemia ajal, kui reisida väga ei saa ja paljudes riikides on muuseumid üldse suletud. Vaadates Youtube'i videoid tekkis aga mul alati tunne, et oleks võibolla tahtnud hoopis teises suunas tol hetkel ,,vaadata", aga liikuma peab nii nagu kaamera on seda teinud. Tore oli aga näha täiesti inimtühja Versailles'i lossi, kui ise seal käisin, olid kõik ruumid rahvast paksult täis ja nii mõnelegi kohale ei saanudki üldse ligi. 

Kui nüüd aga mõelda, et kuidas TÜ arvutimuuseumist teha virtuaalmuuseum, siis kindlasti võiks seal olla eksponaatide juures audiogiid (nagu Eesti Loodusmuuseumi virtuaalmuuseumis), aga seda lisaks infotahvlile, et inimesel oleks võimalus kas lugeda või kuulata. Virtuaalmuuseumis liikumine võiks olla võimalikult sujuv. Äkilised liikumised ja pidevalt enda õiges suunas keeramine muutub päris kiiresti tüütuks ja ebamugavaks. Osade eksponaatide juures võiks olla ka mõni mäng või võistlus, mille kaudu infot saada, mitte lihtsalt infotahvel või audiogiid. See muudaks muuseumikülastuse mängulisemaks ja lõbusamaks.